Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis

Kui töötaja kasutab tööalasteks sõitudeks oma isiklikku autot, saab tööandja talle maksta maksuvaba hüvitist. Selleks tuleb täita kindlad tingimused — eelkõige pidada sõidupäevikut ja jääda piirmäära sisse. Allpool on koondatud peamine, mida tasub teada.

Kellele saab hüvitist maksta?

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist tööalaste sõitude eest saab maksta:

• ametnikule;
• töötajale töölepingu seaduse tähenduses;
• juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (tulumaksuseadus § 9 tähenduses).

Millise sõiduki eest?

Hüvitist saab maksta sõiduauto eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Auto ei pea olema kasutaja isiklikus omanduses, kuid kasutusõigust tuleb tõendada — kas sõiduki registreerimistunnistuse või omaniku koostatud volikirja alusel. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.

Vajalikud alusdokumendid

Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, milles on näidatud:

• hüvitist saava isiku andmed;
• hüvitise suurus;
• sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse.

Otsusele lisatakse sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.

Sõidupäevik on kohustuslik

Maksuvaba hüvitist saab maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab sisaldama:

• sõiduautot kasutava isiku andmeid;
• sõiduki riikliku registrimärgi andmeid;
• läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral;
• sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral.

Sõidupäevikut võib pidada paberil või elektrooniliselt — vorm ei ole oluline, oluline on, et kõik nimetatud andmed oleksid olemas. Kui hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, käsitletakse väljamakset palgatuluna.

Maksuvaba hüvitise piirmäärad

Hüvitist võib maksta ka summeeritult — ühes kuus kassapõhiselt rohkem kui 550 eurot (näiteks kahe kuu eest) —, kuid raamatupidamises ei tohi ühe kuu kohta arvestada hüvitist üle piirmäära. Piirmäära ületav summa loetakse erisoodustuseks.

Arvestuse olemasolul võib füüsiline isik saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, kusjuures 550-eurost ülempiiri rakendatakse iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi (sh kütus, kindlustus jne), välja arvatud tööülesannete täitmisel makstav parkimistasu.

Kui esitad raamatupidajale näiteks rehvivahetuse või remondiarved, on nende alusel hüvitamine erisoodustus ning sellelt tuleb tasuda maksud.

Töö ja elukoha vahelised sõidud

Üldjuhul ei loeta töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ega saa neid maksuvabalt hüvitada. Erandid on siiski olemas:

• kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga;
• kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast.

Sellisel juhul näidatakse sõidupäevikus eesmärgina sõidud töö ja elukoha vahel ning neid saab maksuvabalt hüvitada üldise piirmäära (550 eurot) ulatuses. Pelgalt mugavusest — et isikliku autoga on lihtsam sõita kui ühistranspordiga — ei saa neid sõite hüvitada. Maksuvaba hüvitamine eeldab, et sõit on eelkõige vajalik tööandjale tema tegevuse toimimiseks, ja tööandja peab seda vajadusel suutma põhjendada.

Deklareerimine

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis deklareeritakse vormil INF 14 järgneva aasta 1. veebruariks (näiteks 2025. aasta hüvitised deklareeritakse 1. veebruariks 2026).