Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist tööalaste sõitude puhul saab maksta:
- ametnikule
- töötajale (töölepingu seaduse tähenduses) ja
- juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (TuMS § 9 tähenduses).
Millise sõiduki eest saab hüvitist maksta?
Vajalikud alusdokumendid
Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele lisatakse sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.
Maksuvaba hüvitist saab maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab sisaldama sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral. See, millisel kujul sõidupäevikut peetakse, nt kas paberil või elektrooniliselt, ei oma tähtsust – oluline on, et see sisaldaks eelnimetatud andmeid.
Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga.
Maksuvaba hüvitise piirmäärad
Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 50 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 550 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest.
Hüvitist saab maksta töötajale ka summeeritult ehk ühes kalendrikuus kassapõhiselt rohkem kui 550 eurot (näiteks 2 kuu eest), kuid on oluline, et ühe kuu kohta ei arvestataks raamatupidamises hüvitist üle ettenähtud piirmäära. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks.
Füüsiline isik võib arvestuse olemasolu korral saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, seejuures rakendatakse 550 eurost ülempiiri iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi (sh kütus, kindlustus jne), välja arvatud tööülesannete täitmisel makstavat parkimistasu.
Kui sa esitad raamatupidajale näiteks rehvivahetuse või remondiarved, siis nende alusel isikliku auto kasutamise hüvitamine on erisoodustus ja tuleb tasuda maksud.
Töö ja elukoha vahelised sõidud
Kui üldiselt töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ei loeta ning neid maksuvabalt hüvitada ei saa, siis teatud tingimuste täitmisel on see siiski võimalik. Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Samuti, kui töölepinguga töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Sellisel juhul näidatakse sõidupäevikus sõidu eesmärgina sõidud töö ja elukoha vahel ning neid saab maksuvabalt hüvitada üldise piirmäära (550 eurot) ulatuses.
Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et inimesel on lihtsam ja mugavam sõita elu- ja töökoha vahel isikliku sõiduautoga kui kasutada ühiskondlikku transporti.
Maksuvabalt on võimalik hüvitada elu- ja töökoha vahelisi sõite juhul, kui see on eelkõige vajalik tööandjale tema tegevuse toimimiseks. See tähendab, et elu- ja töökoha vaheliste sõitude hüvitamisel prevaleerib üldjuhul tööandja poolne huvi ning tööandja peab seda suutma vajadusel põhjendada.