Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist tööalaste sõitude puhul saab maksta:
- ametnikule
- töötajale (töölepingu seaduse tähenduses) ja
- juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele (TuMS § 9 tähenduses).
TuMS § 9 Juriidilise isiku juhimis- ja kontrollorgan:
(1) Juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgan on igasugune volitatud organ või isik, kellel on tulenevalt vastava juriidilise isiku kohta käivast seadusest, ühingulepingust, põhikirjast või muust juriidilise isiku tegevust reguleerivast õigusaktist õigus osaleda juriidilise isiku tegevuse juhtimisel või juhtorgani tegevuse kontrollimisel.
(2) Juhtimis- või kontrollorganiks on muu hulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon. Juhtorganina käsitatakse ka välismaa äriühingu filiaali juhatajat ning mitteresidendi muu püsiva tegevuskoha tegevjuhti.
(3) Lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse nii avalik- kui eraõiguslike, nii residendist kui ka mitteresidendist juriidiliste isikute suhtes.
Seega näiteks äriühingu omanikule või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikule viidatud määruse alusel maksuvaba hüvitist maksta ei saa. Kuid neile on võimalik juriidilise isiku huvides tehtud kulutused hüvitada TuMS § 12 lg 3 alusel, kui need on dokumentaalselt tõendatud.
(3) Füüsilise isiku tulu ei ole teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulu hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Käesolevat lõiget ei kohaldata hüvitistele, mille maksmisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad.
Millise sõiduki eest saab hüvitist maksta?
Hüvitist saab maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Seega ei pea sõiduauto olema kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust. Kasutamisõigus on fikseeritud kas sõiduki registreerimistunnistusel või omaniku koostatud volikirjas. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid.
Kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib erandina hüvitada igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud. Mootorsõidukiks loetakse liiklusseaduse (§ 12) kohaselt mootori jõul liikuvat sõidukit. Sõiduk on teel liiklemiseks ettenähtud või teel liiklev liiklusvahend, mis liigub mootori või muul jõul.
Vajalikud alusdokumendid
Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus, milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele lisatakse sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.
Alates 01.09.2014 on võimalik maksuvaba hüvitist maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab sisaldama sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäitu iga töösõidu korral ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral. See, millisel kujul sõidupäevikut peetakse, nt kas paberil või elektrooniliselt, ei oma tähtsust – oluline on, et see sisaldaks eelnimetatud andmeid. Sellest tulenevalt ei saa maksuvaba hüvitist maksta tulevaste sõitude eest, vaid ainult juba tehtud sõitude eest.
Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga.
Maksuvaba hüvitise piirmäärad
Sõidupäeviku alusel saab hüvitada töösõite kuni 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335 eurot ühes kalendrikuus tehtud sõitude eest. See tähendab, et tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, nt 20 senti, kuid maksuvabastuse tingimuse täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära.
Hüvitist saab maksta töötajale ka summeeritult ehk ühes kalendrikuus kassapõhiselt rohkem kui 335 eurot, kuid on oluline, et ühe kuu kohta ei arvestataks hüvitist üle ettenähtud piirmäära. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks.
Füüsiline isik võib arvestuse olemasolu korral saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, seejuures rakendatakse 335 eurost ülempiiri iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi (sh kütus, kindlustus jne), välja arvatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstavat parkimistasu.
Kuna isikliku sõiduauto kasutamise eest makstavale hüvitisele on kehtestatud eraldi tingimused ja piirmäärad, siis kuludokumentide alusel isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamine (nt rehvivahetuse, jooksva remondikulu vms tasumine) on erisoodustus, välja arvatud teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel makstav parkimistasu.
Erandina saab kuludokumendi alusel isikliku sõiduauto kulutused hüvitada, kui minnakse isikliku sõiduautoga lähetusse ning nende kulude hüvitamisel lähtutakse nn lähetuste määrusest:
Määrus nr 112 §3:
(4) Lähetusega seotud sõidukulu hüvitatakse järgmiselt:
1) lähetuskohta sõidu ja alalisse teenistuskohta tagasisõidu kulu hüvitatakse sõidupileti või muu kulu tõendava dokumendi alusel;
2) sõidupileti ettetellimise kulu, lennujaama-, reisija- ja väljalennumaksud hüvitatakse kulu tõendava dokumendi või sõidupiletile tehtud märke alusel
(9) Tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punktis 2 nimetatud sõiduauto lähetuses kasutamise kulu hüvitatakse käesoleva määruse või tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkti 2 alusel kehtestatud määruse alusel. Sõiduauto kasutamise hüvitamisel käesoleva määruse alusel hüvitatakse lähetusega otseselt seotud kulu, välja arvatud remondi- ja hoolduskulu. Kulu hüvitatakse kulu tõendava dokumendi alusel.
Töö ja elukoha vahelised sõidud
Kui üldiselt töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ei loeta ning neid maksuvabalt hüvitada ei saa, siis teatud tingimuste täitmisel on see siiski võimalik. Elu- ja töökoha vahelisi sõite saab töösõitudena käsitleda, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Samuti, kui töölepinguga töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Sellisel juhul näidatakse sõidupäevikus sõidu eesmärgina sõidud töö ja elukoha vahel ning neid saab maksuvabalt hüvitada üldise piirmäära (335 eurot) ulatuses.
Puudega isikule saab hüvitada piirmäärade ulatuses elu- ja töökoha vahelised sõidud, kui nende kohta peetakse arvestust ning kui ei ole võimalik kasutada ühistransporti või kui selle kasutamine põhjustab isiku liikumis- ja töövõime olulist langust.
Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et inimesel on lihtsam ja mugavam sõita elu- ja töökoha vahel isikliku sõiduautoga kui kasutada ühiskondlikku transporti.
Maksuvabalt on võimalik hüvitada elu- ja töökoha vahelisi sõite juhul, kui see on eelkõige vajalik tööandjale tema tegevuse toimimiseks. See tähendab, et elu- ja töökoha vaheliste sõitude hüvitamisel prevaleerib üldjuhul tööandja poolne huvi ning tööandja peab seda suutma vajadusel põhjendada. Igale inimesele hüvitise maksmist tuleb eraldi hinnata tulenevalt inimese elukohast, töökohustustest, tööpäeva algusest, ühistranspordi kasutamise võimalustest jne. Kõiki neid asjaolusid kogumis hinnates saab tööandja otsustada, kas inimese kodunt tööle ja tagasi sõitude maksuvaba hüvitamine on põhjendatud või mitte.
Hüvitise deklareerimine
Residendist juriidiline isik, riigiasutus või kohaliku omavalitsuse üksuse asutus, füüsilisest isikust tööandja ning Eestis püsivat tegevuskohta omav või tööandjana tegutsev mitteresident, kes on kalendriaasta jooksul teinud füüsilisele isikule auto kasutamise eest hüvitise väljamakseid (k.a puudega isikule), on kohustatud järgneva aasta 1. veebruariks (2018. aasta kohta esitatakse INF 14 1. veebruariks 2019) esitama deklaratsiooni INF 14.
